Blog
Lihtne klassika: piimasupp makaronidega
See supp kas meeldib väga või siis ei meeldi üldse mitte. Umbes täpselt pool aastat tagasi olid mul selle supi söömismälestused lasteaiast. Kujutage ette last söömas piimasuppi, kui piima ei joo ning makarone ei armasta. Nüüd on see aga supipotis vägagi tihti keemas, valmimas just siis, kui söögiaeg-on-käes-peaks-miskit-ruttu-tegema. Head isu ja ajatu klassika valmistamist!
neljale
7 dl vett
100 g makarone
soola, suhkrut
7 dl piima
Lase vesi potis keema, lisa makaronid ning umbes 0,5-1 tl soola. Keeda seni kuni makaronid on peaaegu pehmed. Seejärel korralikult vispeldades lisa juurde piim. Keeda paar minutit, maitsesta suhkru ja vajadusel soolaga. Serveeri!
minu laste lemmik-hommikusöök:) ma panen veel lõpuks teelusikatäie võid ka poti sisse.
Mina keedan tihti pojale makaroni-piima suppi. Sööb nii hea meelega. Panen ka löpus törts vöid veel sisse. Saksamaal on piimasupp vööras söna. Ja ma ei teaks, et nad hommikuti ka putru sööksid. Söövad MOOSISAIU!!!
Ma blogisin sellest mullu talvel, kui 9aastane õepoeg paar päeva meie juures oli. See oli üks ta suurtest soovidest, et tädi Pille kokkaks talle 🙂
Samuti lisan võid lusikatäie.
Jah tõsi, see või osa jäi märkimata. Törts võid ka sisse keerutada ning söömine võib alata. Ma teen piimasuppi tavaliselt kiireks lõunaks, kõrvale sooja krõbedat kuklit mõne hea kokku segatud maitsevõiga.
Meie pere lemmikute hulka kuulub see samuti. Kuigi vispeldamise ja pipraga maitsestamise osa on mulle väga võõras.
Minu lemmik lapsepõlvest peale. Koos natukese suhkruga ja kõrvale juustusai….mmmmmm
Nüüd keedan vahel oma lapsele, talle meeldibka.
Mulle meeldib, kui piimasuppi selle valmistamisel veie:)di vispeldada – piim läeb kuidagi mõnusalt vahule.
Kusjuures piimasupp on minu lapse kõige-kõige lemmikum, tal on kaks lemmiktoiduainet – piim ja makaronid, nii et piimasupp on ülekõige
meil oli ka just eile sama supp 🙂 tavaliselt lisan ka väikse näputäie suhkrut 🙂
mul käis eile korra peast läbi, et teeks piima-makaronsuppi, aga see kahjuks jäigi vaid mõtteks.
minu lapsepõlvemälestustes on nö magus piimasupp, tsipakese suhkru ja kaneeliga
Ragne, see on tõeline otseühendus lapsepõlvega. Pole seda suppi no nii umbes paarkümmend aastat vist söönud. Tahaks kindlasti ära proovida, kuidas lapsepõlve maitse auväärses eas maitseda võib 😉
Muide, kas kasutad seal supis korralikku pastatoodet või sobivad sinna pigem kleepuva olemisega makaronid a la Manni, mis ka supi veidi tummisemaks muudavad (see lapsepõlve supp ei olnud kohe kindlasit al dente astmes kvaliteetpastast keedetud 🙂 )
Katsetan esimesel võimalusel ära, mis näo mu lapsed selle toidu peale teevad 🙂
hmm, magusat piimasuppi pole vist maitsenudki???
Tuuli – oma lapse põhjal võin öelda, et tee suppi varuga, muidu endale ei jäägi miskit. Mina olen kasutanud kõige lihtsamaid sarvekesi – ega jah, piimasupiaegadel teab mis al dente kvaliteeti ei järgitud:)
mul tükkaega tõusis imelik klomp kurku kui sellele supile mõtlesin,,,trauma koolisööklast vist
kuna kõikidel piimasuppidel oli vastik kilekord peal ja tihti oli see kõrbenud maitsega
nüüd vaikselt olen ikka ja jälle neid teinud,täna õhtukski on piima makaronisupp tipsu võiga ja selle kõrval veel tomati ja juustuga sai nämm!
Ojaa, ma tean mida Sa tunned. Minule oli piimakissell ja karamellkissell pikka aega täiesti vastuvõetamatud. Koolis oli see selline veniv ollus, kus silmaks vesine moosilärakas. Nüüd on aga piimast valmistatud kissellid ühed lemmikumad:)
need oli jh omaette ollused seal kausikestes 😀 aga kodus tehtud on ikka mega head ka kakaokissell
Tore